Tabasalu Pihlakodu juhtum on šokeeriv. Mitte ainult toimepandud kuritegude tõttu, vaid veel enam – ka selle pärast, kuidas riik sellele reageeris. Neli dementset naist, keda kahtlustuse kohaselt nende viimastel eluaastatel hooldekodus korduvalt vägistati, jäid kohtumenetluses praktiliselt kaitseta. Nende väärikus, kannatused ja isikuvabadus pühiti kõrvale põhjendusega, et „ei olnud näha valu“. Riik astus sellise lähenemisega sammu, mida ei saa lubatavaks ja senise kohtupraktikaga kooskõlas olevaks  pidada.
Vaata täpsemalt Eesti Ekspressi artiklist: Meie emade valu unustati" Eliithooldekodus vägistatud ohvrite tütred ei lepi ebaõiglaste järeldustega.

Hiljuti avalikuks saanud Põhja-Eesti Regionaalhaiglast (PERH) lekkinud sisedokument on tõstatanud olulise küsimuse: kuidas tagada patsiendi ohutus ja läbipaistvus meditsiinisüsteemis? Juhtum, kus aastatel 2016–2018 said mitmed eesnäärmevähi patsiendid kiiritusravist raskeid tüsistusi, on murettekitav, kuid veelgi häirivam on see, et kannatanud ei saanud toimunust piisavat teavet.

Septembri keskel saabus trükist raamat, mis käsitleb kaht patsientidele olulist seadust – arstide vastutuskindlustuse seadus ja vaktsiinikindlustus –, täiendades neid põhjalike näidete ja kommentaaridega. Osalesin mõlema seaduse väljatöötamise töögrupis ning kuulun ka raamatu koostajate sekka.

Oma 09.10.2022 postituses kajastasin Riigikohtu praktika muutust seoses lähedasele tekkinud mittevaralise kahju hüvitamisega. Kui eelnevalt oli kohtupraktikas lähedasele tekkinud mittevaralise kahju puhul eeldatud ruumilist lähedust (sisuliselt surma pealtnägemist), siis nüüd on olukord muutumas.

Liikluskindlustuse seaduse alusel kuulub kannatanule tekkinud moraalne kahju hüvitamisele, aga liikluskindlustuse seaduse §-ist 32 võib jääda mulje, justkui kindlustusselts peaks hüvitama vaid maksimaalselt 3200 eurot. Värske kohtulahend kinnitab, et selline lähenemine ei ole korrektne ning neid sätestatud summasid tuleb mõista kui minimaalseid hüvitisi.