Dementne valu ei tunne?
Tabasalu Pihlakodu juhtum on šokeeriv. Mitte ainult toimepandud kuritegude tõttu, vaid veel enam – ka selle pärast, kuidas riik sellele reageeris. Neli dementset naist, keda kahtlustuse kohaselt nende viimastel eluaastatel hooldekodus korduvalt vägistati, jäid kohtumenetluses praktiliselt kaitseta. Nende väärikus, kannatused ja isikuvabadus pühiti kõrvale põhjendusega, et „ei olnud näha valu“. Riik astus sellise lähenemisega sammu, mida ei saa lubatavaks
ja senise kohtupraktikaga kooskõlas olevaks
pidada.
Vaata täpsemalt Eesti Ekspressi artiklist: Meie emade valu unustati" Eliithooldekodus vägistatud ohvrite tütred ei lepi ebaõiglaste järeldustega.
Vaata täpsemalt Eesti Ekspressi artiklist: Meie emade valu unustati" Eliithooldekodus vägistatud ohvrite tütred ei lepi ebaõiglaste järeldustega.
Mittevaraline kahju ei kao, kui inimene ei oska sellest rääkida
Õigus ei saa ega tohi lähtuda eeldusest, et inimene, kes ei suuda oma valu verbaalselt väljendada, ei tunne seda. Prokuratuuri seisukoht, mille kohaselt ei olnud dementsete naiste puhul tuvastatav mittevaraline kahju, on õigussüsteemile ohtlikult häbiväärne. Me ei saa ega tohi mõõta kannatusi ainult nähtavate verevalumite või karjetega.
Riigikohus on korduvalt kinnitanud, et seksuaalkuritegudega kaasnev psüühiline kahju on iseenesestmõistetav. Vägistamine rikub inimese kehalist puutumatust ja seksuaalset enesemääratlust nii sügaval tasandil, et selle tagajärgede eitamine on õigussüsteemi usaldusväärsuse mõttes katastroofiline. Seda ka juhul, kui kannatanu on dementne.
Kui prokuratuur leiab, et dementsus muudab inimese mitte üksnes kaitsetuks, vaid ka "valuvabaks", avab see ukse õiguslikule nihilismile. Mis järgmiseks – kas koomas inimest võib karistamatult väärkohelda, sest ta ei suuda hiljem sündmust meenutada?
Vastutus ei ole pelgalt karistusõiguslik
Kuriteo toimepanek hooldekodu töötaja poolt ei ole isoleeritud intsident. See toimus asutuses, mille ülesanne oli pakkuda turvalist ja väärikat hoolt.
Veelgi kurvem on, et kriminaalmenetluses ei esitatud hooldekodu vastu tsiviilhagi, kuigi selline võimalus oli olemas ja vajalik. Riigipoolne õigusabi osutaja oleks saanud ja pidanud selle sammu astuma. Sõnum, mille kannatanute pered said, oli selge: „Minge ja otsige õiglust oma kulul eraldi tsiviilkohtumenetluses.“ Kas selline lähenemine teenib õigust?
Vaikus ei ole nõusolek
Mitte ühelgi juhul ei saa vaikust tõlgendada nõusolekuna seksuaalvahekorraks. Dementne inimene, kes ei suuda väljendada oma tahet, ei saa anda ka nõusolekut. Selline kontakt on paratamatult vägistamine, mis tekitab kannatanu vaimsele ja füüsilisele tervisele pöördumatut kahju. Kui kannatanu ei suuda ise rääkida, ei tähenda see, et õigussüsteem peaks samuti vaikima.
On lubamatu, et kannatanute eest seisma pidanud isikud – olgu siis riigi õigusabi osutaja või prokuratuur – ei astunud samme, mis pidanuks aitama kannatanutel nõuda õiglust. Kuritegu ei kao, kui me seda ei näe. Kannatus ei muutu olematuks, kui see ei sobi standardiseeritud kahjunõude vormi.
Kes seisab nende eest, kes ise ei saa?
Ühiskonna väärtuste tõeline mõõdupuu on see, kuidas me kohtleme oma kõige nõrgemaid liikmeid. Kui dementne inimene saab hooldekodus vägistatud ja riik vastab sellele vaikimisega, on meil põhjust küsida: kelle jaoks see õigussüsteem toimib? See peab toimima kõigile ja ühetaoliselt – sõltumata, kas inimene on võimetu andma nõusolekut joobe või tervisliku seisundi tõttu.
Õigus ei saa ega tohi lähtuda eeldusest, et inimene, kes ei suuda oma valu verbaalselt väljendada, ei tunne seda. Prokuratuuri seisukoht, mille kohaselt ei olnud dementsete naiste puhul tuvastatav mittevaraline kahju, on õigussüsteemile ohtlikult häbiväärne. Me ei saa ega tohi mõõta kannatusi ainult nähtavate verevalumite või karjetega.
Riigikohus on korduvalt kinnitanud, et seksuaalkuritegudega kaasnev psüühiline kahju on iseenesestmõistetav. Vägistamine rikub inimese kehalist puutumatust ja seksuaalset enesemääratlust nii sügaval tasandil, et selle tagajärgede eitamine on õigussüsteemi usaldusväärsuse mõttes katastroofiline. Seda ka juhul, kui kannatanu on dementne.
Kui prokuratuur leiab, et dementsus muudab inimese mitte üksnes kaitsetuks, vaid ka "valuvabaks", avab see ukse õiguslikule nihilismile. Mis järgmiseks – kas koomas inimest võib karistamatult väärkohelda, sest ta ei suuda hiljem sündmust meenutada?
Vastutus ei ole pelgalt karistusõiguslik
Kuriteo toimepanek hooldekodu töötaja poolt ei ole isoleeritud intsident. See toimus asutuses, mille ülesanne oli pakkuda turvalist ja väärikat hoolt.
Veelgi kurvem on, et kriminaalmenetluses ei esitatud hooldekodu vastu tsiviilhagi, kuigi selline võimalus oli olemas ja vajalik. Riigipoolne õigusabi osutaja oleks saanud ja pidanud selle sammu astuma. Sõnum, mille kannatanute pered said, oli selge: „Minge ja otsige õiglust oma kulul eraldi tsiviilkohtumenetluses.“ Kas selline lähenemine teenib õigust?
Vaikus ei ole nõusolek
Mitte ühelgi juhul ei saa vaikust tõlgendada nõusolekuna seksuaalvahekorraks. Dementne inimene, kes ei suuda väljendada oma tahet, ei saa anda ka nõusolekut. Selline kontakt on paratamatult vägistamine, mis tekitab kannatanu vaimsele ja füüsilisele tervisele pöördumatut kahju. Kui kannatanu ei suuda ise rääkida, ei tähenda see, et õigussüsteem peaks samuti vaikima.
On lubamatu, et kannatanute eest seisma pidanud isikud – olgu siis riigi õigusabi osutaja või prokuratuur – ei astunud samme, mis pidanuks aitama kannatanutel nõuda õiglust. Kuritegu ei kao, kui me seda ei näe. Kannatus ei muutu olematuks, kui see ei sobi standardiseeritud kahjunõude vormi.
Kes seisab nende eest, kes ise ei saa?
Ühiskonna väärtuste tõeline mõõdupuu on see, kuidas me kohtleme oma kõige nõrgemaid liikmeid. Kui dementne inimene saab hooldekodus vägistatud ja riik vastab sellele vaikimisega, on meil põhjust küsida: kelle jaoks see õigussüsteem toimib? See peab toimima kõigile ja ühetaoliselt – sõltumata, kas inimene on võimetu andma nõusolekut joobe või tervisliku seisundi tõttu.